Klassikaline valtsplekk ja valtsplekine Klassik

Teraskatuste valikust on aasta-aastalt üha populaarsemaks muutunud Klassiku nimeline peitkinnitusega profiilplekk (Tootenimetused varieeruvad ja teinekord tekitavad rohkem segadust kui selgust), mille ümber on piisavalt palju segadust nii lõpptarbijate, aga ka arhitektide ja katusemeistrite hulgas. Vaataksime üle, millal ja kuhu Klassik katuseprofiil sobib ja kus eelistada valtsplekk-katust.


Fotod. Vasakul valtskatus, paremal Klassik profiil

Klassik on siledapõhjaline, ligi 500mm katva laiusega (sõltuvalt tootjast on siin ka erisusi) püstiste topeltvaltsi meenutavate liitekohtadega teraskatuse profiil. Rõhutan sõnapaari “topeltvaltsi meenutavate”, kuna see ongi peamine segaduste ja väärarusaamade allikas. Klassiku visuaalne külg on tõesti kõige sarnasem plekk-katusena üle 100 aasta tuntud valtskatusega, aga nende sisuline külg on nagu öö ja päev. Milles seisnevad peamised erinevused ehitaja, kliendi ja arhitekti jaoks?

Valtskatusest. Valtskatust peetakse “plekk-katuse mercedeseks” ja seda nime kannab see õigustatult. Valtskatus kinnitatakse katusele spetsiaalsete klambritega, seejuures plekipaane kruviaukudega läbistamata. Kõik sõlmed ja liited ühendatakse valtsimise teel teineteisega, mis tagab suurepärase veepidavuse ja korrosioonikindluse aastakümneteks. Vanemad valtskatused, mida on tulnud maha võtta, pärinevad 1920-ndatest ja liidete tõttu ei tuleks ka neid veel uuendada. Samuti võimaldab valtsimise meetod ühendada väga erikujulisi pindasid omavahel, teostada korrektsed liited kõigi katusel ettetulevate väljaehitiste ja läbiviikudega – on selleks siis korsten, vintskapid, aga ka keerukamad uugid, parapetid, luugid jms. Valtsplekk-katus on omamoodi kunstitöö, mille lahendused on suuresti sõltuvuses katusemeistri käekirjaga – tema kogemuste ja teadmistega. Samuti seab valtskatus teatud lisanõuded kasutatavatele materjalidele. Kuna töö käigus kasutatakse palju sileplekki ja selle painutamist, siis on soovitav kui sellise katuse materjal oleks pehmem, nn. plekksepaplekk. Selle omaduste kirjeldamiseks on kasutusel kindel karakteristik – voolavuspiir. Konstruktsiooni- ja ehitusteras on kõrgema voolavuspiiriga (jäigem), profiilplekkide oma keskmise ja valtskatuse ning ka vihmaveesüsteemide materjal omakorda madalama voolavuspiiriga ehk pehmem. Samuti on oluline jälgida nõuded korrosioonikindlusele ehk tsingikihi massile teraslehel. Tsingitud teraslehel võiks selle karakteristiku väärtus olla 350 g/m². Meie hinnatundlik ja kohati pealiskaudne turg kahjuks kasutab ja aktsepteerib ka madalama väärtusega toorainet. Siinkohal on tootjatel veel pikk töö tellijate ja ehitajate harimiseks. Vanas Euroopas on valtskatuste tegemisel kasutusel ka eriti pehmed, aga samas korrosioonikindlad materjalid – vask ja titaantsink (puhas, ilma teraseta tsinkplekk), mis annavad hoonetele igikestva katuselahenduse. Nende katuselahenduste paigaldus nõuab erioskusi ja teadmisi, aga õnneks on ka Eestis selliste oskustega ettevõtted juba olemas.
Loe eksklusiivsetest metallkatustest siit pikemalt

Klassik on tänapäevasem ja kiirem lahendus, mille peamine eesmärk on saavutada vastavalt nimele, vana ja klassikaline väljanägemine. Siiski on Klassikul palju nõudeid, mille tõttu ei tohiks teda kasutada mistahes hoonete katustel. Esimene on emotsionaalset laadi, aga tulevikku vaatavalt soovitaks selle poolega juba täna võimaluse korral arvestada. Asjatundja pilku riivab sügavalt nähes Klassik profiili näiteks Kadrioru laadses asumis, mis on loodud just valtsplekk-katustele. Kui pidada katuse ainsaks eesmärgiks veepidavust, siis võib neile väärikatele ehitistele istutada peale kasvõi kiviimitatsiooniga profiilpleki (ja seda kahjuks kahetsusväärselt palju ka tehakse!) ja eesmärk on saavutatud. Loodetavasti jõuab Eesti areng ka selles valdkonnas nii kaugele, et linnaarhitektid ja kohalik võim seab piirangud ja reeglid kasutatavatele materjalidele ja lahendustele arvestades piirkonna eripärasid. Klassikust jätkates toome välja tema tehnilised erisused võrreldes valtsplekiga. Klassiku ühendusi ei valtsita. Paanid kinnituvad katusele kruvidega, liitekohas varjab üks paan eelmise paani kruvirea. Kruvidele mõeldud augud on tehases ettevalmistatud, piklikud avad, arvestamaks temperatuurierinevusest põhjustatud soojuspaisumist. Klassik vajab rohkem kallet, kuna tema liitekohad ei ole kaugeltki nii veekindlad, kui valtsplekil. Siiski võib Klassikut muretult paigaldada pindadele, mille kalle on 15 kraadi ja suurem. Kogemuslikult võib öelda, et üle 15-kraadise kaldega katustele ei esine mingeid sissejookse paanide liitekohtadest. Tähelepanu soovitame pöörata sõlmedele, kus on võimalik lume kuhjumine, aga ka kohad, kus tuiskav vihm võib vett juhtida ülesmäge (liitumised seintega, korstnasõlm). Ideaalne on Klassiku puhul tema tuulduvus, mis sarnaneb teiste profiilplekkide tuulduvusega – harjasõlm on avatud, tagades suurepärase õhu liikumise. Ja loomulikult on Klassik-lahenduse hind võrreldes valtsplekiga omajagu soodsam ja töö kiirem. Klassik on ideaalne lahendus viilkatusega uuselamutele, hoonetele, mis ei asu miljööväärtuslikus piirkonnas. Klassiku valmistamiseks kasutatavale materjalile ei esitatata täiendavaid nõudeid, kehtivad kõik tavaliste profiilplekkide tootmiseks vajalikud reeglid. Lisaks toodetakse Klassikut väga suures värvivalikus.

 
Joonis.Vasakpoolsel joonisel topeltvaltsiga liide, paremal Klassikprofiili kinnituspõhimõte

Klassiku korral kohtame tihti kombineerimisi valtskatuse elementidega, eriti räästasõlme lahendamisel. Veepidava katusepealse renni ja Klassiku ühendamise saavutamiseks soovitame jälgida standardis EVS 920-2 toodud nõudeid. Korrektne sõlmlahendus ajab puidukulu suureks, seega tasub katusepealse renni ja Klassiku liitmist vältida. Kindlasti ei tohiks sellist lahendust kasutada madalamatel kalletel kui 45 kraadi.

Ehitajatele ja arhitektidele soovitame süveneda põhjalikumalt toodetesse, mida projektidesse sisse kirjutatakse ja joonistatakse. Peaaegu igapäevane on kohata selliseid “vahvaid” lahendusi nagu valtsplekk Klassik, Klassik-valtsplekk, valtsitud profiilplekk Klassik jne. See tekitab lõpptarbijas ja tellijas, aga ka materjalitootjas ja katusemeistris palju segadust. Kas minna metsa vaatama siga või kägu, selles on märkimisväärne vahe.

Mida arvestada valtsplekk-katuse juures?
– min.katuse kaldenurk 5º
– materjal voolavuspiiriga, mis vastab plekksepaplekile või on pehmem kui profiilplekkide teras.
– tsingitud pleki korral tsingikihi mass 350 g/m², värvkatte all vähemalt 275 g/m²
– liidetes soovitame kasutada spetsiaalset valtsiõli niiskuse tõrjumiseks
– hästi läbi mõelda katusealune ventilatsioon
– tooraine nimipaksus mitte alla 0,50mm, parim oleks 0,60mm.

Mida panna tähele Klassik profiilpleki korral?
– minimaalne katuse kalle soovitavalt üle 15º
– hästi läbi mõelda keerukamad sõlmed veepidavuse seisukohalt
– kaaluda varianti sõlmedes valtsimise meetodil liidete tegemiseks, seda just madalama kalde korral
– toote sobivus hoonega ja ümbritseva keskkonnaga
– tooreaine nimipaksus mitte alla 0,50mm (osad tootjad trikitavad ja serveerivad seda nimipaksust ka 0,55-0,56mm plekina), soovitavalt lausa 0,60mm.

Lisalugemist:
Lisalugemist pinnakatete kohta Eesti terasekatuse turul.
AS Toode pakutavad pinnakatted
Terasemargid ja keskkonnaklassid
Terastoodete hooldusjuhend
AS Toode toodete paigaldusjuhendid
Ülevaade AS Toode tegevusest ja argumentidest