Katusekatte materjale on erinevaid, aga see, mis lõpuks katusele saab, sõltub omaniku maitsest, rahalistest võimalustest ja hoone konstruktsioonist ja selle seisukorrast.
Teraskatus on teiste katusekattematerjalide seas eelistatud väikese kaalu pärast, mis on umbkaudu 4,5 kg/m² kohta. Renoveeritavate majade puhul, kui vana eterniit vajab asendamist, osutub teraskatus reeglina lihtsaimaks lahenduseks hoone kasutusaja ja väärtuse tõstmisel.
Kivikatuse paigaldamiseks oleks vaja lasta asjakohasel spetsialistil hinnata olemasoleva konstruktsiooni kandevõimet ja vajadusel tugevdada või vahetada kogu katuse kere, kuid pleki puhul suuremaid ümberehitusi enamasti ei ole vaja teha. Kui seni on katusekatteks olnud eterniit, siis pleki kandevõimega muret kindlasti ei teki.
Plekipaane lõigatakse sõltuvalt mõõtudest vajaliku pikkusega, kuni kaheksameetriseid, ja seetõttu on katuse katmine plekiga suhteliselt kiire töö. Turul pakutakse ka lühikesi paarist kivist koosnevaid mooduleid, mille müügiargumendiks on kohene kättesaadavus ehituskauplusest, kuid kindlasti ei suuda see pakkuda nii head lõpptulemust kui rätsepatööna valmistatud teraslehti just konkreetse katuse mõõte silmas pidades. Teraskatuse suur eelis ongi ühes tükis paanid, mis võimaldavad katta kiiresti ja ilma jätkudeta suuri pindu.Iga jätkukoht on lisatöö ja lisarisk.
Hea tulemuse saamiseks on siiski kõige olulisemaks roovituse paigaldamine – teraskatuse puhul on sile ja rihitud aluspind olulisem kui korrektselt paigaldatud paanid. Rihtimata roovituse korral jäävad plekitahvlite omavahelised liited paistma. Ehitajat valides jälgige kindlasti, et roovituse ja plekitööd teeks sama ettevõtja!
Teraskatuse puuduseks peetakse vähest tormikindlust. Ära lennanud katused tekitavad inimestes elevust ja, tõepoolest, enamasti on need kas pehmekattest lame- või teraskatused. Siin pole aga tegu mitte reegli, vaid halva ehituskvaliteediga. Küsimus on tavaliselt roovituse kinnituses sarikatele või sarikate kinnitused müüridele. Roovituselt ärarebitud katuseplekki kohtame väga väga harva ja sel juhul on kinnitustarvikutena kasutatud spetsiaalsete kruvide asemel naelu jms.
Normikohaselt ehitatud teraskatus ära ei lenda. Katuse ehitusel tuleb pöörata tähelepanu ka lisaplekkide kinnitamisele. Äärmiselt vajalik on, et katuseehitaja annaks tehtud töödele garantii. Küsitakse tihti, kas seadusega ette nähtud kaks aastat on piisav aeg tööde garantiiks – ise julgen väita, et kahe aasta jooksul talub katus küllaldaselt erinevaid ilmastikutingimusi, mis peaks tõestama, kas töö on kvaliteetselt tehtud või mitte. Teine asi on pinnakatte garantiiga, mis on kuni 15 aastat.
Garantii ei ole aga kasutusiga. Eesti tingimustes peaks tsink-plekk sõltuvalt pinnakattest kestma umbes 40–70 aastat, hilisema ülevärvimise korral ligi sajandi.
Nii kivi- kui ka teraskatus kaitseb hoonet peaasjalikult sademete ja tuule eest, soojustamist vajavad nad võrdsel määral, sest soojapidavust nad ei oma. Kui katus on korralikult soojustatud, paigaldatud nõuetekohaselt mineraalvill, auru- ja tuuletõke ning siseseinaplaat, siis ei ületa vihmakrabinast ja tuulest tulenev müra kindlasti lubatud normi.
Katuseplekki tehakse kuumtsingitud terasplekist. Iga plekiruutmeeter sisaldab sõltuvalt tootest 275–350 g tsinki. See annab piisava roostetõkke aastakümneteks. Et tsingikiht ilmastiku mõjul plekilt maha ei kuluks, peaks katuseplekil olema pinnakate või peaks pleki üle värvima. Eesti turul ei ole see nii suur probleem kui naabrite juures Lätis-Leedus, kus kahjuks müüakse ka sisetingimustes kasutamiseks mõeldud materjali, mille tsingikiht jääb alla 200 g/m2. Sellise katusematerjali hind on suurepärane, kui eluiga 10 aasta, ei enamat. Tsinkimise teema on äärmiselt oluline ka kruvide juures. Kruvid on samuti kasutamiseks nii sise- kui välistingimuste jaoks. Samuti on olemas kruvid eriti agresiivsete keskkondade jaoks. Kui katusekruvi pakutakse alla 50 sendise hinnataseme, loobuge või nõudke tõestust selle kruvi välistingimustes kasutamise osas. Kahjuks on üsna tüüpiline juhtum, kus kokkuhoitud raha kruvide pealt maksab ennast kätte juba 2-3 aasta jooksul – need kruvid lihtsalt roostetavad katusel läbi.
Roostetama võib katus hakata siis, kui on tehtud ehituslik viga – plekki on lõigatud abrasiivse lõikekettaga, mitte kääride või spetsiaalsete lõikeriistadega.
Kettaga on küll hõlpsam lõigata, ääred tulevad sirgemad, kuid selle tekitatud lõikepind kuumeneb sedavõrd, et kõrvetab ära tsingikihi ja vigastatud serva kaudu võibki roostetamine alata. Odavam on vältida vigu juba ehituse käigus.
Kui profiilplekk-katuse minimaalne kalle on 10 kraadi, valtsplekk-katusel 5 kraadi, siis kivikatuse puhul on sama näitaja juba 30 kraadi. Profiilplekipaanide ülekatted on varustatud veesoonega, mille kaudu sadeveed väiksema kaldega katuse puhul, lume püsimisel või külgvihmast tingituna räästast maha voolavad.
Plekiga kaetud viilkatusel lumi hästi ei püsi. Muret teeb vahel hoopis see, et pärast suurt lumesadu või ilma soojenemisel talvel võib kogunenud lumi alla kukkuda kogu katusepinnalt korraga, üsna ootamatult ja ohtlikult. Selle vältimiseks paigaldage katusele lumetõke.
Lumetõke kaitseb ka vihmaveerenne lume kukkumisest tingitud ülekoormamise eest. Möödunud 2010.aasta talv suutis tõenäoliselt kummutada väga paljude umbusu lumetõkete osas – lumetõkked päästsid sel talvel hulgaliselt räästa alla pargitud autosid ja hoidis ära muud kahju.
Korralik vihmaveesüsteem viib kogu vee
Vihmaveesüsteemide vajalikkuses pole põhjust kahelda. Siinkohal mõned praktilised näpunäited ja soovitused toimiva lahenduse leidmiseks.
Maapealne vihmaveesüsteem koosneb räästasse paigaldatud horisontaalsetest rennidest ja allatuleku moodustavatest torudest-põlvedest. Nende hulk sõltub hoone katuse pindalast ja maja kujust.
Vee äravoolu peab tagama ka suurima vihmasaju ajal ja nõuandeid piisava arvu allatulekute kohta tasub küsida tootjatelt-paigaldajatelt. Aitab ka kaine talupoja mõistus: allatulekud peavad paiknema võrdsete vahedega.
Kas ümar või kandiline?
Soovituslik allatulekute arv on sileda ja lihtsama katuse korral üks 100 m2 kohta. Keerukuma kuju, kelpkatuste või hulgaliste väljaehituste korral aga tihedamalt.
Väga veerohketes sõlmedes, nagu neelukohad, tuleks kasutada lehtreid ja sellesse kohta tasub teha ka allajooks. Sellisel juhul on välistatud neeludest suurvee korral massiivne ülejooks.
Vihmaveesüsteemide visuaalne erinevus seisneb peamiselt nende kujus. Pakutakse ümaraid ja kandilisi torusid. Nende kahe vahel valides on ainsad kriteeriumid isiklik maitse ja sobivus hoonega. Kandilise vihmaveesüsteemi eeliseks on suurem ristlõige ja veevastuvõtt, samuti sobib ta Eesti hoonete arhitektuuri silmas pidades soliidselt. Siinkohal ei olemas õiget ja valet vastest, on kliendi maitseeelistus – tänaseni on see kaldunud kindlalt kandilise vihmaveesüsteemi poole
Hoia rennid puhtad
Paigalduse keerukuses või vee voolamises sisulisi erinevusi ei ole. Võib küll kohata selgitust, et ümaras rennis voolab vesi paremini ja teravatesse nurkadesse rennide põhja ei kogune sodi, kuid tegelikult pole kummagi rennikuju puhul hooldamisest pääsu.
Lehesodi püüdmiseks paigaldatakse ka spetsiaalseid võrke, kuid see võib kohati lausa olukorda halvendada: sodi hakkab kogunema võrgu peale, võrk ei lase enam vett läbi ja renn kaotab oma mõtte. Kõige olulisem vihmaveesüsteemide puhul on kasutatud materjalid ja nende omadused.
Valdavalt toodetakse renne-torusid 0,5-0,6 mm paksusest tsingitud terasplekist. Mida paksem on materjal, seda vormipüsivamad on tooted.
Materjal ei tohi õhuke olla
Õhemast materjalist rennide puhul on oht, et need venivad lumekoormuse all välja. See ei tohiks siiski olla mureks, kui rennikinnitid on paigaldatud tootja juhendite kohaselt.
0,5 mm materjalist rennidele tuleks rennikonksud paigaldada 80 cm sammuga; 0,6 mm paksuse materjali korral piisab meetrisest sammust.
Torude puhul materjali paksus nii oluline ei ole, need peavad kandma vaid enda raskust. Torustike maapinnalähedasemat osa saab kaitsta vandaalide vastu, kui paigaldada sinna 2 mm paksusest terasest turvatorud.
Vihmaveesüsteemi materjali puhul on oluline, et see oleks korrosiooni eest kaitsva kihiga kaetud nii renni seest kui ka väljast. Sisemine kaitsekiht on isegi olulisem kui välimine, sest peamine vee rünnak toimub ju ikka rennide ja torude sees. Eesti turul pakutakse nii polüuretaankihi kui ka plastiga kaetud vihmaveesüsteeme. Värvitoone on valida umbes 25, mis võimaldab leida sobiva igasuguse katusekatte juurde, olgu see siis eterniit, kivi, laastud, teras või midagi muud.
Paindlikud tootjad pakuvad renne ka täpselt kliendi soovitud pikkustes, seega ei ole tarvis neid ülearu osta ega jätkata. Igas jätkukohas on potentsiaalne läbitilkumise oht. Seetõttu on mõistlik tellida just majale sobivad rennid: rätsepatöö on siinkohal vägagi asjakohane.
Järjest enam võib kohata vasest valmistatud tooteid. Vask on eluaegne, korrosiooniprobleeme see materjal ei tunne. Oluline on mitte kasutada tsingitud terast jm galvaanielementi tekitavaid metalle koos vasega.
Vasest rennid-torud liidetakse omavahel vaid vasest neetide, kruvidega. Sobib ka roostevaba kinnitustarvik. Oluline on jälgida, et vasest katusekattele ei paigaldata tsingitud terasest vihmaveesüsteemi, vastupidi probleemi ei teki.
Paigalda ise või jäta töö profile
Valiku määrab ära paigaldusele kuluv aeg ja raha. Enamiku Eesti tootjate kaup nõuab hea tulemuse saamiseks omajagu paigaldusnippide valdamist, kuigi lausa raketiteadus plekkide paigaldamine küll ei ole.
Pakutakse ka natuke kallima hinnaklassi tooteid, kus rennide-torude jätkamine on tehtud spetsiaalsete ühendusklambrite abil väga lihtsaks ja kõik ühendused toimuvad neete kasutamata.
Sellise vihmaveesüsteemi paigaldamisega saab hakkama iga inimene, kellel vaid aega ja pealehakkamist on. Nii võib paigalduse pealt säästa.
Kuid hoolimata sellest, et kõik plekitooted tunduvad lihtsad ja loogilised, tasub siiski alati nõu pidada tootjaga või tellida paigaldaja, kelle jaoks see on põhitöö.
Nii on tagatud, et rennid-torud täidavad oma ülesannet pikki aastaid.
