Ketaslõikuriga pleki lõikamine

Meie valdkonna enim korduma kippuvaks küsimuseks on kõigi teraskatusetootjate juhendites esinev rasvases kirjas nõue mitte lõigata tooteid abrasiivsete lõikevahenditega (lõikekettad). Mis on selle nõude peamine põhjus? Miks mõnel juhul tekib roosteilminguid, teisel mitte?

Peamine kurjategija on kuumus. Lõikekoht muutub tuliseks ning kuumus kõrvetab õhukese metall-lehe servadelt maha korrosioonivastase tsingikihi. See küll taastub paari päeva jooksul ja mingit silmaga nähtavat terast lõikekohal näha ei ole. Küll aga on sellega tekitatud pöördumatu protsess tsingikihi alla, kust ajapikku hakkab rooste välja tungima ja toodete lõikeservad muutuvad punakaspruuniks. Enamasti on sellised servad peidus erinevate katteplekkide all ja probleem ilmneb pikka aega peale katusetöid roostevete näol.

Probleeme tekitab lõikamine ka nn. külmlõikeketastega. Nende kasutamine säästab küll lõikeserva, kuid ketas tekitab imepeenikese metallitolmu, mis end ümbritsevatele pindadele nähtamatu kihina “liimib” ning ajapikku punaseks roostetab. Selle vältimiseks tuleb peale tööde lõpetamist pinnad kindlasti puhastada.

Samuti pöördutakse meie poole lööbesarnaste roostetäppidega, mis lokaalselt katavad värvipinda. Selle põhjustajaks on ketaslõikurist tekkivate sädemete kuumus, mis tungib silmale nähtamatu punktina läbi värvkatte ja tsingikihi ja tekitab roostekolde. Protsessi arenedes pind suureneb ja pleki pinnale tekivad kümned ja kümned punased täpid. Selline katusekate kaotab elueast märkimisväärse osa.

Foto. Vähem kui aasta tagasi paigaldatud ja ketaslõikuri sädemetest kahjustatud profiilpleki pind. Selle ala kõrval ja mujal katusel ei esinenud plekil mingeid kahjustusi.

Abrasiivsete lõikeketaste kasutamise korral kaotavad kehtivuse kõikvõimalikud pinnakatete- ja paigaldusgarantiid. Lõiked tuleb paigalduse käigus teha plekikääridega.